Artur Räpp
2000
Minu ettekanne käsitleb XVIII sajandi esimesel poolel kasutatud kolme peamist õpetamise vormi:
Koduõpe, pastori või tema abiliste poolt antav õpe ja küla-, kihelkonna või mõisakoolis koolmeistri poolt antav õpe. Samuti ka õppe sisu, mis oli suures ulatuses määratud luteri usu vajaduste poolt.
Vaadeldes tegureid, mis mõjutavad õppetöö korraldust nagu ajalooline traditsioon, tööturu nõudmised töötajate teadmistele ja oskustele ning ühiskonna või tema gruppide huvi hariduskorralduse vastu, saab öelda, et eestlastele hariduse andmist mõjutas enim kirik. Seda põhjusel, et eestlaste hariduslik traditsioon oli alles välja kujunemas, nõudmised töötajate haridusele, eriti maal, olid üldiselt peaaegu olematud. Viimase tõttu ei tundnud ka mõisnikud maarahva koolitamise vastu erilist huvi. Lisaks mõjus rängalt eesti majanduslikule ja rahvastikulisele olukorrale Põhjasõda. Luteri kirikul seevastu oli põhimõte, et igal inimesel on oma isiklik suhe Jumalaga, ta võib ise paluda Jumalat ja vastutab ise otse tema ees. Selle põhimõtte rakendamine nõudis aga, et usklikud suudaksid ise lugeda usukirjandust ja et nad tunneksid palveid.
XVIII sajandi esimesel veerandil toetus kooliharidus põhiliselt rootsi ajal väljakujunenud traditsioonidele. Siiski ei olnud pastorite motivatsioon ja teadmised piisavad, et saada hakkama ilma reglementeerivate otsusteta. 1729.a. kehtestas Eestimaa provintsiaalkonsistoorium vahepeal tühistatud kodukatsumise korra. Selle elluviimise eest vastutavaks määrati vöörmünder (kirikumees). Eelnevalt pastorite õlul olnud kodukatsumiste ajal kontrolliti laste lugemisoskust, katekismuse tundmist, meenutati pereliikmete vastastikuseid kohustusi ja selgitati järgmist jutlust puudutav osa katekismusest. Kõige sellega püüti talupoegi sundida lugemisoskust ja põhilisi usutõdesid omandama. Sellise ulatusliku töö kergendamiseks kehtestas Ülemkonsistoorium 1739. a. nõude koostada vastavad nimekirjad.
Olulisel kohal kirikuhariduslikus tegevuses oli leeri- õpetusel. Oluline oli aga see, et enne leerilapseks saamist tuli omandada vastavad eelteadmised. Nii kujunes 18. sajandi esimesel kolmandikul välja hariduse baasmudel: koduõpe või siis köstri või koolmeistri käe all saadud õpetus, mis oli baasiks leerile.
Õpetuse sisuks oli kõigis neis kolmes
1. lugemine
2. katekismuse tundmine, mis tähendas tema lugemist ja pähe õppimist
3. suure raamatu lugemine. Selleks võis olla kas Uus Testament või "Kodu- ja käsiraamat".
4. kirikulaulude õppimine
Kuigi juba 1736. aastal õpetati Aakre mõisa koolis ka kirjutamist, ei olnud see valdav. Ka rehkendamist õpetati vähestele. Selle põhjuseks olid sageli õpetajate vähesed teadmised.
Õpetamisel jaotati õpilased kolme gruppi. Nii tegi ka Ignatsi Jaak.
Need grupid olid:
lugema õppijad ehk aabitsapoisid.
katekismuse õppijad
suure raamatu lugejad.
Ta jaotas oma klassi kolmeks eelpool toodud põhimõtete järgi. Iga grupiga tegeles kas tema või mõni tema kolmest abilisest (poeg ja kaks õpilast).
Igal päeval oli kolm õppeainet.
Päev algas katekismuse tundmaõppimisega, mis koosnes selle lugemisest. Lisaks õpetaja küsimuste ja selgituste abiga selle teksti mõistmine ja pähe õppimine.
Järgmiseks oli lugemistund, kus õpetaja kontrollis ja harjutas lugemisoskust. See toimus gruppide kaupa. Igas sama tasemega õpilased ja tugevamad enne.
Enne lõuna- ja õhtusööki toimus laulmistund. Selles osalesid tugevamad, kellel olid laulusõnad selged.
Oli ka koole, kus peeti õpilaste nimekirja ja tehti märkmeid nende õppeedukuse kohta. (Räpina kool, Silla Peep).
Sellel ajal oli Eesti maapiirkondades kolm koolitüüpi.
küla-, mõisa- ja kihelkonnakool. Nende sisulises tegevuses ei olnud põhimõttelist erinevust. Alles XVIII sajandi keskpaigast pandi põhirõhk kihelkonnakoolidele. Samal ajal, 1754.a. soovitas Eestimaa Provintsiaalkonsistoorium lahutada köstri ja koolmeistri amet. Sellega loodeti parandada haridustaset, kuna vaadeldaval ajajärgul sai põhiline osa eesti lastest koolihariduse köstri juhendamisel. Kahjuks oli nende õpetamise metoodika väga primitiivne, piirdudes peamiselt ainult kontrolliga.
Vaatamata mainitud raskustele hakkas eestlaste kirjaoskuse tase jõudma Euroopa keskmise lähedaseks. 1765. aastal oskas 40 - 59 aastastest meestest lugeda 27% ja naistest 6%. 10 - 14 aastastest oskas lugeda või õppis just seda aga juba 47%.
Selle põhjuseks olid:
paranenud koolisüsteem ja õpetuse tase,
sajandi keskpaigast hakati õpetama ka tüdrukuid,
lapsed läksid kooli tavaliselt just selles vanuses.
Märkus: Kahjuks on puudu kasutatud allikad