Artur Räpp M21 2000. a.

Referaat
Selles kirjatöös puudutan ma põhiliselt minu jaoks uudseimat Rorty raamatus - sõnavara käsitlust antud viisil ning minu jaoks sellest tulenevaid järeldusi.

Autoril on põhimõtted:

1. "Väljaspool meid pole mingit tõde."
2. "Moraal ja arukas ettenägelikkus on samad."
3. Pole olemas konkureerivate väärtuste uurimist, et kindlaks teha, milline on priviligeeritud, sest keegi ei saa lahti öelda oma keelelisest, kultuurilisest ja institutsioonidest, praktikast tõusta kõrgemale, et seda uurida.
4. Autor peab liberalismi põhieesmärgiks vältida julmust.
5. Rorty pooldab sellist tsiviliseeritud inimese definitsiooni: "Tänapäeva ühiskond toodab üha enam inimesi, kes mõistavad oma sõnavara sattumuslikkust, milles nad väljendavad oma üllamaid tõekspidamisi, mõistavad oma südametunnistuse sattumuslikkust, kuid siiski järgivad oma südametunnistust."
6. Vabadust tuleks mõista tunnetatud sattumuslikkusena Selline tunnetus on liberaalse ühiskonna põhivoorus.
7. Keeleoskus on oskus, millest ei saa lahti öelda ilma et ütleksime lahti mõtlemisoskusest.
8. Filosoofia ei leia neutraalset pinda õigusemõistmiseks olukordade ja teiste teaduste üle.
9. Kui anda liberaalsele ühiskonnale filosoofilisi aluseid, siis läheb see vastuollu liberalismi põhimõtetega. Need alused oleksid ülimuslikud teiste ees ja neid ei tohi rünnata.
10. Autor arvab, et tuleks kõrvale hiilida küsimusest, "Kust te teate, et vabadus on liberaalse ühiskonna alus?" Seda sellepärast, et sellele küsimusele ei saa objektiivselt vastata, kuna pole neutraalset platvormi sellise vastuse tarvis.
11. Moraal ei ole printsiipide süsteem ega reeglite koodeks, vaid iga päev pruugitav keel. Selles on küll seaduspärasusi ja ka reegleid, kuid see ei ole grammatikute looming, selle on loonud kõnelejad.
12. Ironisti definitsioon: a) "ironistil on pidevad ja radikaalsed kahtlused piirsõnavara suhtes, mida ta kasutab, sest talle on avaldanud muljet teised piirsõnavarad, mida teised inimesed või raamatud, mida ta on lugenud, on pidanud piirsõnavaraks".
    b) "Ta mõistab, et praeguses sõnavaras esitatud argument ei suuda neid kahtlusi ei kinnitada ega hajutada"
    c) "Oma olukorra üle filosofeerides ei arva ta, et tema sõnavara oleks tõelusele lähemal, kui mõni teine".
13. Ühe isiku kriitikaks saab olla ainult teine isik,ühe kultuuri kriitikaks saab olla ainult teine kultuur, sest meie jaoks on isikud ja kultuurid sõnavarade kehastused. Seega me saame kahtlusi oma iseloomu või kultuuri suhtes kõrvaldada või hajutada ainult oma tutvusringi laiendades. Kõige lihtsam on seda teha raamatuid lugedes.

Minu arusaamist mööda on autori sooviks käsitleda maailma vaatepunktist, kus teda kirjeldatakse mitme võrdväärse telje ning lisaks ühe suunatud, ajatelje abil. Sellises maailmas pole priviligeeritud suundi. On ainult üks paratamatu aja kulgemise suund, mis määrab ka kõik paratamatud asjad ja sündmused. Selleks, et selline maailmakäsitlus oleks terviklik ning põhjendaks praegust ühiskondlikku olukorda ning pakuks edasisi arenguteid, mida Rorty nimetab utoopiaks, kasutab ta põhiliselt tööriistana sõnavara mõistet. Selle konstruktsiooni abil väldib ta ka küsimusi nagu:"Kust te teate, et vabadus on liberaalse ühiskonna alus?"

Näidates, et sõnavara, need sõnad mida me kasutame koos nende tähendustega, on pärit meie minevikust ja kuna meist igaühe minevik pole tema valitud - on just tema jaoks juhuslik, siis on ka tema sõnavara juhuslik, seega mõisted, milles ta mõtleb on juhuslik. Lisaks Keele oskus on oskus, millest ei saa lahti öelda ilma et ütleksime lahti mõtlemisoskusest.
Sellest kõigest järeldab Rorty, et pole neutraalset pinda sellisele küsimusele vastamiseks, ilma et võiks süüdistada vastajat erapoolikuses.

Võimalust kasutada sääraste probleemide lahendamiseks viitamist reaalsele maailmale heidab ta koheselt kõrvale kui võimatu. Samuti peab ta kõlbmatuks otsida mingit kõikide inimeste loomulikku ühisosa. seda põhjendamatult nõrkade eelduste tõttu. Näiteks eeldus, et inimese loomus jaguneb kenasti kaheks: jumalikuks ja maiseks - lihalikuks. Hüljates võimaluse toetuda reaalsele maailmale ja ka kõikide inimeste ühisosale pakub Rorty nende asemele jälle sõnavara. Otsest põhjendust ta sellele ei paku, kuid tema arutlustest võiks aru saada nii, et maailm on selline kuidas me teda kirjeldame, kuna aga kirjeldus koosneb sõnadest ja nende tähendustest, siis meie maailm sõltub sõnadest, mida me kasutame. Siit tuleneb ka üks põhilisemaid selle teooria lauseid, et maailma asju ja objekte saab ümber kirjeldada, kusjuures selle kirjelduse tagajärejel võib muutuda antud asja tähendus ja paigutus skaalal "halb - hea".

Sellise käsitluse järgi elame me oma eelkäijate poolt loodud maailmas, kus pole võimalik toetuda millelegi absoluutsele ning fakte, protsesse ja inimesi ei saa hinnata mingist ajatust seisukohast. Laiendades sellist mõtteviisi mitmesugustele konkreetsetele probleemidele näiteks moraali küsimusele, väidab Rorty, et moraal on ainult sattumuslik ja pole mõtet teha vahet moraalil ja arukal ettenägelikkusel. Nende mõistete eristamise mõjuvaks põhjuseks peab ta moraali defineerimist kui antud kogukonna käitumise ja tõekspidamiste keel, mida sellesse kogukonda kuulujad räägivad. Kogu selles kaoseohtlikus olukorras peab Rorty õigeks põhimõtet, et inimene peab tunnetama oma olukorra sattumuslikkust, kuid samal ajal taibates ka, et ta ei saa lihtsalt hüljata oma mõttemaailma, seisab inimene kindlalt oma veendumuste eest. See mõte tundub edasiarendusena David Hume arvamusest, et kuigi me ei saa kindlalt teada loodusseadusi, oleks kõige parem uskuda neid, mida me teame.

Valides veel oma ebapriviligeeritud maailmas mõned erilised seisukohad nagu "tõde on see, mis sünnib avatud kohtumises" ja võttes liberalismi põhieesmärgiks vältida julmust, näitab autor pika ja keerulise, kuid tundub, et põhjendatud arutluse tulemusena, et antud algtingimustest järeldub, et vabadus on liberaalse ühiskonna tähtsaim osa.

Ilmselt lähtudes endast ja oma ajastust ning tagamaks oma maailmakäsitlusele paindlikuse on autor sissetoonud ironistist liberaali mõiste. Ironist on inimene, kes kahtleb oma seisukohtades, kuid ei rahuldu lihtsalt kahtlemisega. Saades aga aru oma olukorra sattumuslikkusest ning sellise olukorra väljapääsmatusest ei püüdle ta absoluutset tõde, vaid uurib teisi sõnavaru ja kirjeldab ennast ja maailma nende abil pidevalt ümber, asendades nii kindlasuunalise arengu millegi poole sõnavarade dialektilise muutumisega ühest teise - sobivamasse. Kasutades näiteks kirjeldamismeetodit Hume probleemi puhul saan mina järgmise tulemuse.
Näiteks asendades Newtoni gravitatsiooniseaduse definitsiooniga (kirjeldusega) kehade gravitatsioonilisest liikumisest, kui kahe punktmassi vahel mõjuv jõud võrdub konstant k korda kahe punktmassi suuruse korrutis jagatud nendevahelise kauguse ruuduga, siis nimetatakse seda Newtoni gravitatsioonijõuks. Millest järelduks, et kui homme kehad hakkavad lendama alt üles, siis kas on muutunud algtingimused või seda lihtsalt nimetatakse kuidagi teisiti.

Esimeseks ironistlikuks filosoofiks peab Rorty Hegelit, kes oma maailma ümberkirjeldamise ning ironistliku maailmapildiga viis (autori arvates) filosoofia teaduste hulgast kirjanduse hulka. Sellest kõigest järeldab ta, et tähtsaim inimese muutumise allikas on teine inimene ja kirjandus, kuna aga kirjandus on tunduvalt kättesaadavam ja kergemini hõlmatav, siis on eelistatud kirjandusteos. Siit aga järeldub veel, et usaldusväärseim isik, kelle poole pöörduda oma küsimustega, on kirjanduskriitik, kuna temal on kõige enam kokkupuuteid erisõnavaradega - kõige avaram ja mitmekesisem maailmakäsitlus. Antud valik, eelistada kirjandusteost inimesele, on ka üks parim näide sellest, mis jäi mulle selle teose puhul arusaamatuks.

Milliseid otsuseid tuleks langetada, kui pole tegu avatud kohtumisega? Kui reaalselt rakendatakse julmust ning on tarvis midagi rohkemat ette võtta selle peatamiseks kui arutlused selle kohatusest.

Üldiselt oli see käsitlus mulle südamelähedane: ükski inimene/kultuur ei oma põhjendatud argumente väitmaks teise inimese/kultuuri kohta, et see on mingist absoluutsest seisukohast võttes väär. Selle maailmakäsitluse sobilikkuse kohta ma väga kindlat seisukohta ei võtaks, kuna süsteemina tundus ta sisaldavat vasturääkivusi. Juba näiteks omadussõnade arv, mida rakendati teiste teooriate ja maailmapiltide kohta, teoorias, mis deklareerib sõnavarade sattumuslikust on kahtlaselt suur. Samuti tekkis mul seda teost lugedes mõte, et filosoofia tegeleb paljuski vastamisega küsimustele, mida osatakse küsida, kuid millele mingeid mõistlikke vastuseid ei osata veel anda.

Kasutatud kirjandus

Richard Rorty "Sattumuslikus, iroonia ja solidaarsus"
Vagabund 1999
Pt.3. Liberaalse kogukonna sattumuslikus
Pt.4. Privaatne iroonia ja liberaalne lootus

<tagasi avalehele